Kriisialased koolitused ja valmisoleku tegevused on reeglina suunatud eelkõige vahetule elanikkonnakaitsele ja inimelude päästmisele. Halduspraktiline ja ressursiline tegelikkus näitab aga, et teatud mahtudega kriiside vahetus olukorras ei ole riiklikel struktuuridel ega kohalikel omavalitsustel võimekust jõuda operatiivselt iga elaniku, hoone, erakogu ega koguduseni.
Kriisivalmiduse eelduseks on omaniku teadlikkus ning kogukondlik isetoimetulek. Samal ajal on hoonetekomplekside, kultuuriväärtuste ning eravara säilitamine jäänud ennetus- ja tegevuskavades sageli vähese tähelepanuga.
Käesoleva juhendmaterjali tähenduses ei piirdu kultuuripärand üksnes riikliku kaitse all olevate mälestistega, vaid iga pere ja koha mälust – alates perekonnaalbumitest, vanavanemate raamatukogudest ja erakollektsioonidest kuni kirikukoguduste, mõisakoolide ning kohaliku ehituspärandini.
Eraomandis olevate mälestiste kaitseks ja päästmiseks on mõistlik teha prioriteetsete vallasasjade tabel ja kriisivarustuse miinimumnimekiri (näidised lisas).
